MU LATSÕPÕLVÕ VÕROMAA

Inda Kõiva

Kis tiid viil ilman säänest uhkõt paika,
kos rüäpõld kündäs oru nõlvalõ,
sääl põllumiis piät kimmält atra hoitma,
et tuu ei lähäs vao päält kõrvalõ.

Küll uhkõ omma, Võromaa, su mõtsa
nuist läbi minnen kuuli käüdüs sai.
Ma mõnikõrd jäi saisma silla kotsil,
kos käänülise jõe mann kallu kai.

Võrumaa, Võrumaa, kõgõ ilusamp sa,
sinnu kitä ma egal puul ollõn.
Sükäv Ööbikuorg, korgõ Munamäe torn
minnu terütäs minnen ja tullõn.

Sääl karja lätsi läbi likõ haina,
kos ritsik tekse umma kurja häält,
is olõ aigu mul sis takka kaia,
kuis imä lehvit mullõ trepi päält.

Ku saas viil ütskõrd minnä latsõpõlvõ,
saas mürrätä sääl piinü liiva pääl,
saas käkki hennäst mõtsa samblõ hõlma,
sis kohegi es lännü ärä säält.

Võrumaa, Võrumaa, ...



SA OLÕT ILLOS, VÕROMAA

Tauno Parisson, Koit Kirber

Kuis olõt illos Võromaa,
sa ummi mäki, mõtsuga.
Kos viil näet pal’lo maasikit
ja mõts, mis täüs om palõhkit.

Sis kodoaiah ubina,
ku haukat noid, kiil’ valotas.
Ja pini üten kassiga,
sa kaeq, ku pall’o naardaq saat,

Ma ütskõrd lähä Tallinna,
no muidoki, ku suurõs saa.
Ja ütle herril Tuum’pää pääl –
ti tulkõ Võrro äraq säält.

Sis ütskõrd Võrost pääliin saa
ja Võro mats’ pää sälgä aa.
Ja Tallinnangi opitas
mi võro kiilt nii ilosat.