Open Source Content Management

Ansambel Liiso - artiklid ajalehtedes "Videvik" ja "Uma Leht"

Lisainfo

Avaldatud Neljapäev, 19 Jaanuar 2012 22:04

MUL OM ÜTS KOTUS...

  Tallinna Võru Seltsi folklooriansambel LIISO pidas oma 15. sünnipäeva. Loomulikult koos seltsi rahvaga ja paljude sõpradega. Ja loomulikult LIISO enda lauludega, millest sai kokku kaunis kontsert, vahepaladeks rahvatantsijate esinemised. Oli lilli ja kingitusi, kõnesid ja aukirju, oli pealaudki. Aga üle kõige kohalolijate LIISO laulmisest liigutatud meel, tänu kodukeele, võro keele kõla eest, üte kotuse meenutamise eest, kus möödus lapsepõlv, kus on inimest püsti hoidnud juured. Ei, see ei ole üks koht, see on just nimelt kotus, see on Võrumaa.

  Kui sõnajärg jõudis LIISO ühe sõbrani, ansamblile laule seadnud ja kirjutanud helilooja Uno Veenreni, kes võttis vastu LIISO tänu ja tõi omalt poolt kingituseks kaasa uue laulu, mis lubati kevadeks kenasti selgeks õppida, siis selgus, et see mees oskab lisaks helikeelele ka kõnekeeles väljendada sünnipäeval valitsevaid tundeid. Uno Veenre ütles, et samal ajal , kui meie ümber on nii palju negatiivset, on see, mida LIISO teeb, hingele hea. LIISO laul aitab hoida  ja leida elus optimismi. Mis võib veel kaunim olla kui tulla kokku ja laulda oma kodukeeles!

Teistele ja iseendale

Kes on kunagi ansamblis laulnud või laulab praegu, see teab, mida annab see iseendale. Annab ühtekuuluvustunde, mis hoiab ja kasvatab elujõudu, annab juurde rõõmsat meelt. Kui lauljaid ühendab veel nende päritolu ja murdekeel, aga LIISO liikmetel see nii ongi, siis võimendub see kõik mitmekordseks.

LIISOT on ikka juhendanud oma seltsi inimesed. Alustati Kiumast pärit muusikaõpetaja Koit Kirberi juhatusel, pärast teda oli eestvedajaks Soorust pärit muusik ja laulikute koostaja Inda Kõiva. 2002. aastast peale õpetab liisokesi Võrus sündinud Tea Nopri, Tallinna Laagna Gümnaasiumi muusikaõpetaja. Helbe Tiivel on LIISOS laulnud selle algusest peale. Võru seltsi kutsusid teda Võrumaa juured, tema lapsepõlvekodu on olnud Mõnistes. Ta hindab sedagi, et nagu seldsis üldse, nii kõneldakse ka LIISO proovides kodumurret. Hinnatud soprani Viivi Eksta lapsepõlv möödus samuti Võrumaal. Ta on töötanud ka Petseri koolis õpetajana. Ettevõtja Eha Urbaniku hing on ikka Võrumaal, kus elab mitmeid sugulasi, kus surnuaedadel puhkavad lahkunud. Kõik liisokesed on tänulikud Eha Urbaniku ja Kaja Tamme vanemale õele Helile, kelle juures Meegomäel Püteljärve  ääres saadakse suvel lausa nädalapäevad kodukandi ilu ja elu nautida. Külli Müürsepalgi on sugulased kodukandis, kus suvel käia ja olla. Silvi Toomla on pärit meremäelt, Thea Greenbaum  Luutsnikult, Sirle Maripuu Kääpalt, Aime Vaggo Põlvamaalt.

  Kõigi elu on säetud kunagisest kodust kaugemale- nii on see juba pärast õpinguid läinud.Võrumaad aga südamest välja kiskuda ei saa, selleks on ta liiga omane, liiga ilus.

2005. aastal ilmunud väljaandes “Tallinna Võru Selts 15”, kus on kirjutisi nii ajaloolisest  kui ka praegusest Võrumaast, Võru Instituudist, võru keelest, seltsiliikmete enesehinnangust, seltsi näite- ja käsitööringist, veel paljust ja muidugi ka LIISOST, kirjutavad Võru Instituudi tollane direktor Külli Eichenbaum ja projektijuht Jan Rahman, et võrokesi on ilmas umbes 70 000. Nad on järeldanud, et võrokesi peetakse usaldavateks ja otseütlejateks, põhja-eestlastest elavamateks. Tuntud on nende külalislahkus. Võrumaa rahvas arvestab ikka veel sellega, mida küla ütleb ja arvab, ka linnavõrokestele on oma hõim ja suguvõsa küllalt tähtsade. Võrokesed on alal hoidnud palju vanu kombeid ja uskumusi. Võrumaalt on üles kirjutatud hulk rahvalaule ja -jutte.

Rõõmuks meile kõigile

  Kuivõrd vastab sellele kirjeldusele LIISO? Täielikult, muidu ei oleks nende repertuaari eripära just võrukeelsed laulud: regilaulud, uuemad rahvalaulud, rahvalikud laulud, ka võru murdes või mõnest looduskaunist Võrumaa paigast või Võrumaale pühendatud autorilaulud, muidu ei kutsutaks neid alati tagasi sinna, kus nad juba kord on esinenud. Ega muidu ei oleks nad oodatud paljude Tallinnas ja mujal korraldatud üritustele, eelkõige aga Võrumaale. Ikka on esinetud Kaika suveülikoolis, rahvusvahelisel Võru folkloorifestivalil, osaletud rahvusvahelisel folkloorifestivalil Baltika, käsitöö ja mardilaatadest ning Rocca al Mare memme-taadi päevadest rääkimata. Tallinna Võru Seltsi ja Iru hooldekodu sõpruslepingu kohaselt esinevad seltsi taidlejad hooldekodus, ka pakutakse vanuritele kõnelema lektoreid. Oma 10. sünnipäevaks sai LIISOL teoks ka CD-plaat “Sa olõt illos, Võromaa”.

  Mõnuga meenutatakse välismaal antud kontserte. Nii esineti juba 2000. aastal Soomes Joensuu muusikapäevadel. Paar aastat hiljem lauldi Prantsusmaal Chambray-les-Tours` is. Meelest ei lähe 2004. aastal Riias ESTO päevadel toimunud esinemine, järgnes kontsert Soomes, Helsingis. 2008. aastal lauldi Kiievis laulufestivalil “Laul Dnepri kohal” avakontserdil. Käesoleva aasta septembrikuus sõideti Krimmi, et esineda sealsetel Eesti kultuuripäevadel “150 aastat eestlust Krimmis”

  Seltsi kodulehel kirjutab Tea Nopri: “Saimi sõita risti-rästi läbi Krimmi ja nätä ilosit paiku. Pääle pito puhas LIISO mõnõ päävä Livadian ja Jaltan. Ilma olli lämmä ja merevesi väega hää”

  LIISO tegemiste täielikuks ülevaateks ei jätku leheruumi. Küll on kindel, et need, kellel on samuti hinges alles üts kotus, tutvuvad liisokestega parimal viisil nende kontserdil.

Selle loo LIISOST on kirjutanud ajakirjanik ASSE SOOMETS ja avaldatud ajalehes VIDEVIK 22. detsembril 2011. aastal.

TALINA VÕROKÕISI ANSAMBLI LIISO- 15

  Talina Võro Seldsi lauluansambli LIISO pidi seo kuu umma 15. sünnüpäivä.

  Peris algusõst pääle arvssimi, et kõgõ õigemb om meil laulda võrokeelitsit laulõ, a sekkä ka Lõuna-Eesti ilosist kotussist tettüid vahtsõmba au laulõ.

  LIISOT omma juhatanu Põlva kandist peri muusigamiis Kirberi Koit ja Mõnistest peri Kõivo Inda. Nüüd om LIISO juht Nopri Tea, kes om  ka Talina Võro Seldsi vahtsõnõ esimiis.

  Mi selts om vällä andnu võrokeelitside laulõ lauligu “Sa olõt illos, Võromaa”. LIISO laulõst om tett ka plaat.

  Olõmi olnu osalidse Võru folkloorifestivalil, Võromaa mitmõsugumaidsil tähtpäivil, Uma Pido koorin, rahvamajjun ja vällämaalgi.

  Ku nüüd kaeti liisokõsi pildi päält, kas tulõ miilde, mida om varrampa kõnõld ja kirotõt kruudilisõ sõbaga lauljide rõivas? Naa omma tettü edevanõmbide rõivide perrä. Tükü lövveti Misso kandin Siksälä vanaaolidsõ kalmõtõmäe välläkaivmiisil ja omma peri XIII-XIV aastasaast. Kae sis! Nii vanaaolidsõ mooduga rahvarõivit olõ`i maal kongi muial.

  LIISO 15. sünnüpäävä kontsõrt oll` Talina Raekua platsi veeren matkamajan (nüüt kutsutas taad Hopneri majas) joulukuuu 3. pääväl. Külän oll` ka Raavise klubi rahvatandsuansambli Raabiku.

  Nopri Tea kõnõl LIISO tegemiisist. Sis tulliva külälise, tõisi kultuuriseltse saadigu- mulgi, setokõsõ, hiidlasõ. 

  Meile suuvsõ kõkke hääd Talina kultuuriväärtüisi ammõt, Kiiova (Kiievi) Eesti Seldsi miis laul´ meile uma õnnesoovi ukraina keelen.

  Ette kutsuti inneskide liisokõsõ ja panti näile rõnda siidist ja sammõtist ummõld suur lillihäitsmekene.

  Ütenkuun saalirahvaga laulimi Kõiva Inda laulu “Mu latsõpõlvõ Võromaa”.

   Seo luu autor om inneskine liisokõnõ LAANPERE HELGA  ja trükiti ajalehen UMA LEHT    27. joulukuu numbrin 2011. aastal.